Reis Tadžikistani (2006. a.)
Arunas Derus, kasvandus „Akmenu Gele“, Leedu
Tõlkis Kaija Tubli
Оригинал этой статьи на русском языке можно прочитать в интернете по этому адресу: http://www.irkcao.narod.ru/stat/stat194.htm
Näib, et mul pole pääsu ja pean ikkagi kirjutama mõned read oma reisist ühele Aasia maale käesoleva aasta jaanuari alguses. Saatuse tahtel kohtasin inimesi- tõu fanaatikuid ja oma häid sõpru- tänu kelledele see sõit Kesk-Aasiasse teoks sai. Alihon Latifi ja tema meeskonna suur toetus aga määras ära konkreetse eesmärgi, milleks oli Tadžikistan. Seetõttu tahaksingi ennekõike väljendada oma tänulikkust kõigile neile suurepärastele inimestele.
Kui tegelesin veel kaukaasia lambakoertega tundsin hinges valu ja kahetsust, et mul ei olnud mingit reaalset võimalust sõita nende koerte põlistele asustusaladele nägemaks neid koduses keskkonnas. Mäletan, kuidas kuulasin kadedusega neis paigus viibinud koerakasvatajate või ka lihtsalt karjakoerte austajate jutustusi. Küllap tekib igaühel, kes uurib oma tõu ajalugu, selle tekkimist ja kujunemist, mingil hetkel püüd kokku puutuda, ise viibida sel „pühal maal“, maal, mis on elu andnud neile koertele. Julgen öelda, et ilmselt on vaid aasia karjakoeral oma kodumaa, kes teda mitte ainult ei sünnitanud ega kujundanud, vaid kes armastab ja hoiab oma lapsukest seniajani. Ja seepärast lausa põlesin kannatamatusest, kui avanes võimalus minna reisile Kesk-Aasiasse.
Viimaks ometi maandub lennuk minu „pühal maal“. Pärast mõningaid piiri- ja tolliformaalsusi saan otse lennujaamas passi viisa ning alustan ametlikult viibimist Tadžikistanis. Koos mind vastu võtma tulnud Alihoniga algabki meie teekond. Kahjuks tervitas Dušanbe mind sealse kliima jaoks ebatavaliselt külma ilmaga, mis tegi sündmuste edasisse käiku omapoolseid korrektiive. Juba järgmisel päeval suundusime linna ülevaatlikule ekskursioonile, külastasime kohalikke koerakasvatajaid- Alihoni sõpru ja tuttavaid, samuti neid, kellest ainult kuulnud olime.
Esmamulje oli rõõmustav: koeri oli palju ja palju tõeliselt tõulisi isegi tänaval juhuslikult nähtute hulgas. Ning juba praegu asja üle järele mõeldes ja vastavaid kokkuvõtteid tehes võin julgelt teatada, et Tadžikistanis on väga palju väga tõulisi koeri, äratuntavaid, tüüpilisi koeri. Kuigi tüübilt tuli ette mõningaid erinevusi, olid nad kõik äratuntavad, mida kahjuks ei saa öelda kaasaegse kultuuraretuse koerte kohta. Ja seda kõike ainuüksi esimesel päeval! Mis mind siis veel ees ootas? Pisut ette rutates ütlen, et üldiselt kohtasin vaid mõnes kohas lambakarjade juures ristandkoeri- ilmseid saksa lambakoerte järglasi. Neiks kohtadeks olid piiriäärsed või elamiseks kergemini asustatavad alad. Oletatakse, et taoline ristumine on vene piirivägede „kultuurivahetuse“ tulemus. Muide, meil õnnestus väisata üht piirivalve üksust ja näha nende „kasvanduse“ koeri. Oletus leidis kinnitust. Seal leidus ristandeid igale maitsele: oli kesk-aasialasi ja ida-eurooplasi, ja kaukaaslasi (justkui!), aga tegelikult olid need kõige tavalisemad ristandid! Käsi ei tõusnud neid pildistamagi mitte. Kuid pruukis meil vaid tungida isoleeritumatesse kohtadesse, kui pilt kardinaalselt muutus. Kohalike inimeste palvel ei nimeta ma ei kohti ega konkreetset marsruuti, mida pidi kulgesime. Võin vaid öelda, et sõitsime maa lõuna- ja edelaosas. Läbisime üle mäekurude, orgude ja tasandike liikudes umbes poolteisttuhat kilomeetrit! Peale kišlakkide käisime kahekümne viie lambalauda ja -karja juures, kohtasime rohkem kui sadat karjadega koos elavat koera, veidi enam kišlakkide koeri, samuti igasuguseid „tõukrantse“, kui neid nii võib nimetada. Viimaseid on keeruline kuhugi liigitada, kuid tõenäoliselt oli tegemist nendesamade lambakarjade koertega, kes mingitel põhjustel olid oma kohustustest eemale jäetud. Veel hämmastas mind koerte küllus täiesti uskumatutes kohtades! Juhtus, et sõitsid mööda teed, ligiduses ei ühtegi karja või kišlakki ja äkki-olge lahked- astub keskpaiga teed tõukoer! Kuhu läheb, mispärast, kustkohast? Täielik irreaalsus! Tekkis niisugune tunne, et olin sattunud aasia lambakoerte kuningriiki! Suurema osa sõidust pühendasime justnimelt lambakarjade juures elavate koerte otsimisele, kuna kišlakkide koerad on tunduvalt kehvemad ja väheldasemad. Pealegi anti meile kišlakkidest mõttetuid juhtnööre, kaotades nii asjatult aega, kuna nende ettekujutused inimestest polnud ajakohased ning vägagi tihti ei vastanud nende viited tegelikkusele. Lisaks ei ole hea koer kišlakis üldsegi nii aktuaalne kui lambakarjas, seetõttu võtsid karjused kaasa parimad koerad jättes heal juhul maha noored koerad või kutsikaootel emased. Mõned karjused jätsid oma hoovidesse maha nimelt kõige puhtaverelisemad emased ja noored. Sellel on väga lihtne selgitus: erinevarel põhjustel hukkub lambakarjade juures üsna palju koeri ja ettenägelikud karjused jätavad koerad koju kui varumaterjali, millest vajadusel kaotusi korvata. See selgus jutuajamistes karjuste endiga, kuigi isiklikult ei õnnestunud ühtegi taolist emast koera näha.
Nagu eelpool juba kirjutasin, erinevad karjade juures elavad koerad kvaliteedilt ülejäänuist kardinaalselt. Äärmiselt meeldiva ja unustamatu mulje jättis kohtumine esimese karjaga. Kõik oli täpselt nagu filmis: sõites mööda teed jäi paremat kätt suur mäemassiiv ja kohe peale esimest pöörangut nägime mäenõlval lähenevat lambakarja, mida saatsid eest ja külgedelt täpselt kohtadele jaotatuna soliidsed koerad nagu rooma leegionärid. Üks koertest seisis kõrgendikul nagu pealik ja jälgis kõrgusest kõike toimuvat. Liginesime karjale küljelt ja meiepoolsed koerad seisatusid hetkeks, justkui hinnates meie tegevust ning mõistatades, kas me endast ka mingit ohtu kujutame. Kuna aga kari sõi autotee ääres, siis auto ja paar kahejalgset uljaspead neid ilmselt ei üllatanud. Sellele vaatamata ruttasid kaks tagapool liikunud koera ette ja jäid seisma meie ja lammaste vahele. See sarnanes väga kabemängule, kus vastane iga sinu liigutuse läbi lõikab. Nagu võisime hiljem täheldada teistegi koerte puhul, valdasid nad meisterlikult territoriaalset taktikat, nii et olime ikka kas lambakarjast ära lõigatud või siis selle suhtes äärmiselt ebasoodsas asetuses. Mõned koerad piirasid meid lihtsalt rõngasse ning siis tuli pidevalt jälgida, et meile selja tagant ei lähenetaks. Osades karjades hoiatasid karjused, et neil on koeri, kes võivad selja tagant ootamatult rünnata. Ja just niisugused penid üritasidki tagantpoolt ligineda. Ent reeglina märkasid karjused seda kohe ja selgitasid, kuidas tuleb käituda. Või lihtsalt jäid meie juurde seisma, mille peale koerad laiali läksid ega pööranud meile enam tähelepanu. Kuid senikaua, kui karjus polnud veel meieni jõudnud, tundsime end üpris ebamugavalt ja isegi ebakindlalt. Seetõttu ei kippunud me ka masinast välja ronima. Vähe sellest, osad koerad ründasid himukalt ja kartmatult isegi liikuvat autot, kui juhtusime nende territooriumi ületama. Meile jutustati ühest isasest koerast, kes ilma erilise pingutuseta autokumme läbi hammustas (ning keda meil ei õnnestunud lauda juurest leida, kuna oli koos karjaga ära läinud).
Koeri oli igasuguseid: koleerilisi ja rahulikumaid, kuid nii veider kui see ka pole käitusid kõige ilusamad, kõige võimsamad ja tõulisemad neist täiesti rahulikult ja väärikalt. Just nemad kontrollisidki olukorda, said kõigest aru ja hoidsid meil silma peal. Auto järgi joostes vallatles enamasti vaid noorus. Meie ainsa matka ajal üle mäekuru (talviseks karjatamise perioodiks küllaltki kõrgel) kohtasime paari karja, kus olid väga tigedad koerad. Üleüldse tahaksin viidata tadžiki karjakoerte tigedusele, iseäranis nende töötamise ajal. Koerad võtsid meid sihikule ja olid hetkega meie juures. Mõnesaja meetrine, seejuures ebaühtlase maastikuga vahemaa ületati silmapilkselt, ilmuti ootamatult välja ja blokeeriti edasine tee. Jäime seisma, Jumal tänatud, õigeaegselt, sest nagu karjused rääkisid, on koerad sellisel hetkel võimelised tõsiselt ründama põhjustades tõsiseid vigastusi. Räägiti, et paljudel koertel puudub absoluutselt igasugune hirm ning ei ükski suur malakas, millega rändurid end harilikult varustavad, suuda peatada ründavat koera. Pealegi töötavad koerad ühtse meeskonnana ega mõista nalja.
Alles hiljem, olles veetnud piisavalt aega karjade juures kuulates karjuste jutustusi, saime veidike aimu kohalike koerte elustiilist ja tööharjumustest. Asi on selles, et igal aastal hukkub karju valvates palju koeri, seepärast peetakse neid seal suuremal arvul. Mitte kuskil ei näinud me alla nelja koera. Lambalautadesse jäetakse tiined emased, kutsikad, haiged või vigastatud koerad. Tavaliselt kohtasime normaalses suures lambakarjas 7-8 koera, kelledest üks, maksimaalselt kaks on emased, kes omakorda võetakse üleskasvatamisele, kui põhiline emane hakkab vananema. Karju valvavad ainult isased. Imelik küll, kuid mingeid kaklusi me ei näinud, ehkki rohked armid koonudel kõnelesid rohkem kui korra toimunud arveteklaarimistest. Karjused ise koertevahelistesse suhetesse ei sekku, küllap pidid koerad selle ise tööst vabal ajal kindlaks määrama. Kuid pidev koormus ei jäta selleks just palju aega. Niisiis hakati rohkem koeri karja juures pidama seepärast, et kõrgmägedes kimbutavad lambaid suvisel ajal üsna sageli karud. Jultunud loomad ei karda suurt midagi ja tulevad saagi järele kui maksu sissenõudjad. Koerte õlgadel on seega väga raske ülesanne peatada loom ning kaitsta oma territooriumi. Selge, et selles ebavõrdses võitluses koerad tihtipeale hukkuvad ning vaid kõige julgematel ja osavamatel õnnestub kiskjale vastulöök anda. Meenub karjus, kes näitas uhkusega kaheteistaastast isast koera rääkides, et kaitstes alati väärikalt oma territooriumi ei läinud temaga kaotsi mitte ühtegi lammast. Suutis ise ellu jääda ja õpetab nüüd noori koeri. Minu kaaslane- autojuht ja heaks sõbraks saanud Ahad- pärines samuti karjuste dünastiast ning ta vestis mulle lugusid kartmatutest koertest, kes kaitstes oma karja hukkusid võideldes karuga. Sellepärast karja valvavad koerad ründavadki ilma naljata ja töötavad iga kord nii, nagu sõltuks sellest nende eneste elu. Ja ükski malakas võrreldes nende teravate kihvade ja küünistega, mille vastu neil tuli karja eest seistes võitlusse asuda, ei avaldanud neile mingit muljet. Nägime toimunud kokkupõrgetest saadud tõsiste vigastuste ja armidega koeri. Muide, just vastasseis karudele pani aluse müüdile nende koerte robustsest kehaehitusest. Ainult tugeva kehaehitusega osavad koerad suudavad vältida karu rünnakuid ja neile edukalt vastu seista. Sageli peatavad koerad mitmekesi karu järskudel mäenõlvakutel, kitsastel jalgteedel, kus osavusel on võtmeroll, vastasel korral võib variseda kuristikku, mida mõnikord juhtubki. Ahad jutustas mulle loo, mida ise pealt nägi. Kaks koera tema isa karjast peatasid kitsal teerajal karu. Rünnates eest ja tagantpoolt suutsid nad karu nii osavalt keerlema panna, et see, kaitstes end ühe taguotsast kinni haaranud koera eest, taganes ning kukkus järsakust alla, hammustanud koer aga kargas osavalt eemale.
Hundid seevastu, väidavad karjused, ei kujuta endast tõsiseid vastaseid ning koerad astuvad nendega võitlusse kui võrdne võrdsega. Karudele vastulöögiks on võimelised vaid hingelt kõige vapramad, kõige osavamad ja parimad koerad. Selliste koerte üle on karjused väga uhked ja peavad neid väga kalliks.
Üleüldse üllatas ja rõõmustas mind karjustega suheldes see, kuidas nad mõistavad oma koeri. Üht lambalauta külastades kohtasin nelja tumedapiirdelise värvusega koera. Mingis plaanis moodustasid nad nagu ühtse tõugrupi. Viies koer oli väga tõuline helebeež emane. Teistest koertest erines ta nii pea tüübilt kui keha mahukuse ja proportsioonide poolest. Ühesõnaga kerkis teistest esile oma erilise tõulisusega. Seepärast tekkisid ka mõned küsimused. Ja vaat mis selgus. See emane oli oma liini viimane esindaja. Sellest liinist koerad elasid karja juures juba ammusest ajast, töötasid suurepäraselt, ent enamik neist olid hukkunud. Isegi selle emase poeg eelmisest pesakonnast hukkus aastaselt. Nagu rääkis karjus, käis see koer veel enne poegimist koos karjaga ja töötas. „Aga need koerad...“, karjus viipas käega teiste koerte suunas, „...on kasutud. Midagi head neist seni ei ole olnud.“ Ta oli toonud nad naaberkarjast, aga ei meeldi nad talle- noh, sellised- lihtsalt koerad. Oma beežist koerast kõneldes värises tema hääl kõlades ettevaatlikult ja isegi hellalt. Oli näha, millise armastusega ta sellesse koerasse suhtus.
Pole kellelegi saladuseks, et iga koerakasvataja, või peaaegu iga, unistab salajas leida tõuekspeditsioonilt ilusat, ideaalset looma. Leida enda jaoks ning üritada endale saada. Kõnesolev emane oli just üks neist kahest mulle hinge pugenuist ja suutsin end raskustega tagasi hoida, et mitte oma tundeid reeta ja hakata enesele küsima. Ent- kas usute?- peale jutuajamist tolle karjusega ei paindunud mu keel küsima, temalt kõige kallimat välja kauplema hakata. Koer, ilmselt tajudes oma tähendust, läks sõbralikult karjuse juurde ja liputas tagasihoidlikult saba. Olin ääretult rõõmus, et oli olnud õnne kohata ja tundma õppida niisuguseid häid sõpru- karjust ja tema koera. Mitte kõigis karjades ei kohanud ma sellist hoolitsevat suhtumist koertesse. Mitte seepärast, et inimesed ei armastanud neid, lihtsalt karjused ja karjad olid erinevad. Tuli ette palgalisi karjuseid, oli ühiskondlikke, veel kolhooside ja sovhooside karju, oli kohalikke, kišlakkide karju. Aga ka erakarju, mida juhtisid karjused, kes põlvnesid vanadest karjuste dünastiatest, st. kes valdasid sügavaid teadmisi, austasid oma tööd ja pidasid lugu traditsioonidest.
Seepärast oli ka karjuste suhtumine erinev. No kujutage ette, kellele pakub huvi mingisugune kolhoosi koer? Jookseb omaette- noh, ja las jookseb! Enne kolhooside lagunemist osutati karjakoertele tunduvalt rohkem tähelepanu. Ühe veterinaari sõnutsi olid koertel isegi oma toidunormid- igale koerale määrati kindel ports. Toiduteema jätkuks tahaksin jagada oma muljeid ja rääkida, kuidas toitmine välja näeb. Esimestest karjakoerte eluga tutvumise minutitest alates olin tugevalt šokeeritud, kuna ei näinud kordagi, et karjused oleks koeri söötnud millegi muu kui ainult jahukakkudega. Võin täie tõsidusega kinnitada, et ükski karjus ei valmistanud koertele spetsiaalset sööki ega valmistanud endale söötmisega mingit muret. Sellele vaatamata ei märganud me kusagil lahjasid koeri. Nagu ei märganud ka mitte ühtki rasvunut. Parimal juhul olid need normaalses konditsioonis koerad. Harilikult võis looma üldise seisundi määrata koheselt karvkatte kvaliteedi järgi. Loomulikult ei saa ma öelda, et jahukakk ongi see perpetum mobile tänu millele koer kasvab ja elab, kuna on olemas teisigi toiduallikaid- inimeste toidujäätmed, loomade tapajäätmed, päramised, lõpnud noorloomad ja muu taoline, muuhulgas hiirte püük. Meil seda näha ei õnnestunud, sest need toiduallikad on ebastabiilsed, juhuslikud ja võiks öelda, et hooajalised.
Seetõttu võib kinnitada, et karjakoerad on toidu suhtes sunnitult vähenõudlikud. Alguses tundus ebareaalne vaadata millise isuga õgivad koerad neile visatud leiba, kuid hiljem taipasime, et see on nende ainus söögikord, et teist ja kompotti ei tulegi! Tahes-tahtmata kerkisid silme ette oma koerad ja tundus naljakas meenutada arutlusi toidu kvaliteedi üle- preemium või super preemium! Rääkimata glükosamiinidest, kondroitiinidest ja muust!
Emake-Loodus on ikka tark! Enamus kohatud emastest koertest olid tiined ning kutsikate sündimine ja üleskasvatamine langeb tavaliselt kokku kariloomade poegimise ajaga. Nii muretseb loodus kasvavatele koertele ise loomuliku kompensatsiooni kasinale toidule. Noh, aga edasi läheb nii, nagu Jumal hingele paneb.
Jätkuna mõtisklustele karjakoerte probleemsest ja kasinast toitumisest mõne lausega loomade kasvu tingimustest ja kvaliteedist. Arvan, et taolisel kehval toitumisel on otsene mõju koerte kasvu puudujäägile. Pisut kummaline oli näha ühes ja samas karjas ühesugust tõutüüpi, kuid erinevat kasvu koeri. Jäi mulje, et osad koerad on oma arengu teatud etapil kannatanud alatoitluse all. Ühe lauda lähisetel nägime ilusat musta emast kesk-aasialast oma kutsikatega. Koer ise oli maksimaalselt 50 cm kõrge ning tundus ülejäänute kõrval kuidagi ebareaalsena, seda enam, et tema pooleteisekuused kutsikad olid peaaegu pool tema kõrgusest. Põnnid olid võimsad, hea luustikuga, heas toitumuses. Eraldivõetuna nägi koer vägagi tore välja. Ja selliseid tõulisi „lilliputte“ oli mitmetes kohtades.
Tahaksin puudutada merkantiilset koerte sisseveo teemat, ilmselt kõige pühamat teemat iga koerakasvataja jaoks reisil võõrale maale, eriti tõu sünnimaale. Olen alati vaimustunud inimestest, kes on sõitnud ja kaasa toonud aborigeenseid koeri, need aborigeenid ise aga olid minu silmis kordumatud, isegi mingisuguse müstilise oreooliga. Ei hakka varjama, et minugi hinges pesitses unistus kohata väärikat looma ja, kui saatus lubab, see silmarõõm endaga tuua. Kui just mitte konkreetselt sellel korral, siis vahest mõni teine kord, vahest mõnes teises elus...
Tadžikistani saabudes saatis see mõte mind kõikjal ning uurisin kohatud koeri ka sellest vaatevinklist. Ent päev-päevalt miski minus justkui murdus ja ma ei tea miks... Loomulikult ei olnud minu sõidu peamiseks eesmärgiks koerte omandamine ja väljavedu- sõitsin Kesk-Aasiasse esmakordselt, tahtes lähemalt tutvuda sealse rahva elukommetega, õppida tundma seda, millega ise tegelen, salvestada videomaterjali ning alles seejärel, kui veab, leida omale koer. Minu reis sattus kõige soodsamale ajale, mil talvistel karjamaadel võis näha suurimat hulka koertega lambakarju. Samuti oli see aeg, mil enamik emaseid koeri olid kas tiined või juba kutsikatega. Üle kõige tahtsin välja vaadata mõnd noorepoolset või alles kasvueas emast, kuid kahjuks oli emaseid karjade juures äärmiselt vähe. Ja nagu eelpool juba mainisin, meeldisid mulle tõeliselt ainult kaks emast, kuid üks neist oli liini viimane esindaja ning teine, sarnaselt eelmisele, juba üsna auväärses eas. Ent mida enam õppisin neid koeri tundma nende raskes, kasinas, kuid vabas maailmas, seda enam kasvas minus austus nende vastu ning hakkasin mõistma oma merkantiilsete soovide tühisust. Mäletan, kuidas üks hea sõber saatis mulle Tadžikistanis viibimise ajal teate küsimusega, kas olen enda jaoks juba midagi leidnud. Siis korraga taipasin, et olin enda jaoks uuesti avastanud oma enda koerad, hakanud neid mõistma ja tundma nende vastu veel suuremat armastust. Nägin oma tõu eksisteerimise teist poolt ning need vähenõudlikud, kartmatud, uhked ja vabad koerad said mulle veelgi kallimaks.
Veel tahaksin osutada kohalike tüüpide mitmekesisele värvusele: mustad, mustad piirdega, mustad valgega, valged mustade tähnidega, hallid, beežid ja valged koerad. Taoline värvuste rohkus vastab peaaegu sellele rohkusele, mis on omane ka kaasagsetele kultuurkoertele. Ka anatoomiliselt olid koerad erinevad, ent kuna ma ei ole atesteeritud professionaalne anatoom ega olnud mul võimalik teha ka konkreetseid mõõtmisi, hoiduksin üldistuste tegemisest. Võin öelda küll üht: koerad olid enam või vähem hea anatoomiaga. Nägime anatoomiliselt erinevaid koeratüüpe. Nii kõrgejalgsemaid, lamedaid, kui ka jässakamaid ja laiu. Nii lühemaformaadilisi „ruute“ kui pikkade rinnakorvide ja klassikaliselt pika õige laudjaga proportsionaalselt pikemaformaadilisi, tugevate kannaliigestega, õigete väljendunud nurkadega, seejuures õlavöötme ideaalsete nurkade ja proportsioonidega, ühesõnaga- imetlusväärseid koeri! Nägin ainult kolme kehvade jalgadega koera, kaks neist kohalikust kišlakiaretusest, kolmas oli toodud Venemaalt tõu parandamiseks. Ilmse vale liikumise poolest ei torganud silma ükski teine koer. Küllap loodus ise korrigeerib. Nägin paari lonkavat isendit, kuid neil kõigil olid kas haavad või vigastused.
Hammastest. Niivõrd kuivõrd karjused nõustusid koerte hambumust näitama, olid needki erinevad, kuid ilmselget üla- või alahambumust ei juhtunud nägema. Hambad olid sageli murdunud või välja tulnud- ikka raskete elutingimuste tõttu. Sagedastest kaklustest või vigastada saamistest kõnelesid ka ohtrad armid koonudel. Emastel koertel ma neid ei märganud.
Kõrvade ja sabade kupeerimisse suhtuvad karjused väga erinevalt. Harva, kui nägid ideaalselt (lühikeselt) lõigatud kõrvu. Nägime kuuvanuseid kutsikaid juba kupeeritud kõrvade-sabadega, aga ka veel kupeerimata kahekuiseid. Seejuures seletati meile rahulikult, et mingil põhjusel on veel vara lõigata. Lühidalt- erilist loogikat ei olnud, seda enam, et varem või hiljem kupeeriti niikuinii, kuigi lõikamise kvaliteet sellest ei sõltunud. Erilist probleemi sellest keegi ei teinud, aga lõppkokkuvõttes ei näinud me
lõikamata koeri kusagil. Isegi krantsid olid tihti kupeeritud- ilmselt igaks juhuks.
Aga paraku, nagu ikka kõik kaunis, hakkas lõpule jõudma meiegi reis. Kurb, et aega nappis nagu alati, samuti segas ilm külastamast viimast sihtpunkti. Lumi tuli maha, meie soomusrong „Niva“ (mille kohta tahaks lausuda ainult häid sõnu!) hakkas pori ja savisegustel kallakutel lootusetult libisema. Viimasesse orgu meil sõita ei õnnestunud. Niipea kui jõudsime esimese laudani, teatati koheselt väga halbadest teedest, kuid minu suureks rõõmuks leidsime sealt Ahadiga väga ilusa, umbuskliku aastase kutsika. Ta istus ühe maja ees, keskendunud ja ülimalt tõsine, läbihammustatud parem käpp üles tõstetud. Vaeseke jäi ilmselt maha teistest, kes karjaga ära läksid. See-eest vedas tal kojujäämisega, sai tublisti süüa ja osaleda meie filmis!
Kutsikas oli must, mustatähnilise koonuga, tugeva luustikuga, hea kehaehitusega. Muutusime kurvaks ühestainsast mõttest sellele, et sõitu jätkata on võimatu ja et tema sugulasi meil enam näha ei õnnestu! Seevastu oli lõppakord täiesti optimistlik, sest olime taas kohanud üht suurepärast karjakoerte esindajat!
Tahaksin rääkida ka mõneti veidrast tundest, mis tekkis Tadžikistanis, kui kohtasin täpseid koopiaid koertest, keda olin näinud oma maailmas: näituseringides. Täiesti ebareaalne tunne, kui vaatad, kuidas Kasim iz Klovi jookseb ja mitte üksi! Sellisel puhul võib tõesti rääkida tõutüüpidest kui sellistest. Nähtud, tegelikult ju üsna väikesearvulisest koerte hulgast võis leida enam kui poole kõigist kultuuraretuses esinevatest tüüpidest. Ja mulle tundus, et kõik või vähemalt peaaegu kõik asiaadid on pärit Tadžikistanist. Mitmekesisus igatahes üllatas mind.
Tohutult kahju, et olin üksi. Minu „šerpa“ Ahad abistas mind hoolega, töötades autojuhina ja tõlgina, aga Alihon oli hõivatud oma tööga. Mulle kulunuks ära täpselt veel üks kätepaar pildistamise tarvis. Reis oli ikkagi kulukas, raske ja väga sisutihe, seetõttu hindasin aega ning üritasin jäädvustada kõike videole säilitamaks materjali võimalikult täisväärtuslikult. Egas midagi, tuleb leppida sellega, mis õnnestub teha video ülesvõtetest. Võimalik, et omamata ajakirjaniku talenti, olen selles artiklis millegagi mööda pannud, ent olen kindlalt veendunud, et parem näha üks kord oma silmaga, kui korduvalt kuulata või lugeda. Ja loodan, et ülesvõetud materjalist saab ka midagi asjalikku. Igal juhul püüdsin ma kogu hingest! On raske anda sõnades edasi kõiki meie seiklusi ja raskusi, kuid arvan, et minu reis oli õnnestunud. Olen tõeliselt rõõmus, et sain viibida sellel imelisel maal ja külastada unelmate paiku. Vaimustusin kõigest, mida nägin ja omandasin usu selle võrratu tõu tulevikku, samuti usu sellesse, millega me kõik tegeleme. Ja ma sooviksin sinna naasta uuesti ja uuesti.