Aleksander Mazoveri uurimiste tulemustest Turkmeenias 1952. aastal. (Artikkel avaldatakse lühendatult)

Koerte pidamine

Koerad elavad aastaringselt karja juures vabalt ilma varjualuseta. See karastab neid, teeb vastupidavaks ja kohanemisvõimeliseks raskete ilmastikuoludega: suvel- tugev kuumus, talvel- külmad tuuled, lumi ja pakane.

Söötmine

Ligilähedaselt sama kõigis majapidamistes, seejuures ei ole ka kolhoosides ja sovhoosides mingeid uuendusi võrreldes kohalike tavadega ning on äärmiselt kasin ja kaugeltki mitte täisväärtuslik.

Kindlaid söötmisnorme ei ole, iga majandi esimees määrab oma normi. Jahutoitude kogus kõigub 500-1000 grammini, kusjuures komponendid on täiesti eri väärtustega- mõnel pool toitev odrajahu, teisal- koertele sobimatud kliid.

Söök valmistatakse järgmiselt: jahu või kliiid valatakse üle veega, saadud taignast vormitakse rusikasuurused pallikesed, mis kuivatatakse ja nii koertele söödetakse. Kliide peal elavad koerad on äärmiselt kõhnunud.

Liha saavad koerad vaid massilise poegimise ajal (aprill-mai)- tapetud ühepäevased talled, lisaks tapajäätmed jalgade ja siseorganite näol.

Kõik nimetatud ained antakse ette toorelt ja otse maast ilma arvestuseta ja jaotatakse koerte vahel ebaühtlaselt. Koerad kaklevad toidu pärast, võtavad üksteiselt toitu ära jne.

Sel perioodil antakse kutsikatele mõnikord piiratud koguses piima, kuid nii harva, et sel pole praktilist tähendust. Toidukausse ei ole.

Iseseisvalt koerad toitu ei hangi (näriliste jt. loomade püük). Tiinetele ja poegadega emastele lisasöötmist ette ei ole nähtud. Nii aga pikeneb kutsikate söötmise aeg, mis kestab 2- 2,5 kuud. Koeri joodetakse iga päev. Neil päevil, mil karja ei joodeta, käivad koerad ise joogikohtades.

Aretus  

Käib peamiselt ilma inimese vahele segamiseta. Karja juures elavad emased paarituvad ühe või mitme isasega, tihti väga lähedase sugulasega (vend, isa, poeg). Emane paaritub tavaliselt esimesel jooksuajal 8-9 kuu vanuses, mis peatab tema edasise arengu ja loomulikult peegeldub see kutsikate kvaliteedis. Varase tiinestumisega ja lisasööda puudumisega tiinuse ja kutsikate toitmise ajal seletubki tugev sooline dimorfism ning suur hulk väheldase luustiku ja infantiilse väljanägemisega emaste olemasolu selles tõus.

Paaritumisega kaasnevad isaste kaklused, surnuks puretud ja raskesti vigastatud koerad. Probleemi süvendab täielik veterinaarse abi puudumine, ehkki vet-arsid on olemas. Sellel ajal käivad koerad veel kaua ringi kohutavate rebitud haavade ja tursetega, sageli hukkuvad. Karjused püüavad pidada võimalikult vähe emaseid, kuna nende pärast langevad isased kauaks rivist välja, ei kaitse karja ja põevad pikalt kaklustes saadud vigastusi. Samuti ei ole tiinest või poegadega emasest karja valvamisel kasu. Seetõttu hukkub jooksuajal huntide läbi palju kariloomi.

Väga üksikutel juhtudel valitakse paaritamiseks sobiv koertepaar inimese poolt. Valitakse kõige suuremad isased, kes on tuntud huntide hävitajatena, tigedate ja julgete valvuritena või koertevõitluste võitjatena.

Koertevõitlusi peetakse pidustuste ajal või harrastajate korraldamisel. Aretuses kehaehituse ja tüüpide iseärasusi ei arvestata.

Nii looduslik valik, mis väljendub selles, et tugevaim koer ajab emase juurest eemale konkurendid ega luba neid ligi kogu jooksuaja vältel kui ka kunstlik valik, mis järgib sama suunda (valitakse tugevaim ja julgeim isaste seast) mängivad tõu säilimisel ja täiustumisel kindlasti olulist osa. Nõnda soodustavad need mõlemad, olgugi karmid valikumeetodid siiski tõu täiustumist ning vastavad täiel määral eesmärgile selgitada välja vajalike tööomadustega isendid.

Kuna võitlusomaduste olemasolu karja kaitsmiseks huntide eest on hädavajalik, on koertevõitlused heaks testiks, mille käigus koerad omandavad vajalikke oskusi. Parimad võitluskoerad on tuntud kaugel väljaspool kodupiirkonda. Võitlused meelitavad kokku rohkesti pealtvaatajaid ning neil on kindlad reeglid. Taolistel üritustel osalevad tavaliselt kišlakkide koerad, karjuste koerad, elades kaugel asustatud punktidest, osalevad neis harva.

Dressuur

On täiesti tundmata ega rakendata selle tõu puhul üldsegi. Koera kasvatamisel väljenduvad vaid kõige algelisemad dressuuri elemendid: koer teab oma nime ja keelavat käsklust, mis rakendub nii koera tegevuse või haukumise lõpetamiseks, elamusse sisenemise keelamiseks jne. Seejuures regeerib koer mitte niivõrd käsklusele kuivõrd kõrgenenud intonatsioonile.

Mõnikord kasutavad karjused koeri püünistesse sattunud huntide tapmiseks.

Koerte väljaõpe põhineb valvetöö ja huntide suhtes vaenuliku käitumise ülevõtmises vanematelt koertelt, eelkõige emalt.

Algselt kutsikas haugub jäädes koha peale, seejärel jookseb haukudes ärritaja (võõras inimene, hunt) suunas ja viimaks, tugevamaks saades, ründab koos vanemate koertega haukumise saatel võõrast inimest või hunti. Harilikult juhtub see 5-6 kuuselt ning nii vana koera loetakse juba karja valvuriks.

Koerte kasutamine

Karja juures peetakse tavaliselt 4-5 koera, nende arvu määrab karjus. Kasutatakse neid karjade kaitsmiseks kiskjate eest (koerad liiguvad vabalt), samuti valveteenistuses. Päevasel ajal või soodsa tuulega tunnevad koerad võõrast reeglina juba kaugelt ega lase teda karjale või peremehe jurtale ligemale kui 200-250 meetrit.

Lammaste karjatamine või öisel ajal lammaste ellu jäämine on täiesti võimatu ilma koerteta.Suurekasvuline ja tugev koer saab hundiga hakkama (Kesk-Aasia hunt on väike), kuid harilikult ründavad hunti mitu koera üheaegselt ja kisuvad ta sõna otseses mõttes tükkideks.Reeglina ei astu hunt kunagi võitlusse ja üritab pageda juba esimest haugatust kuuldes.

Noorkoerte kasvatamine

Noorkoeri ei dresseerita ning nad kasvavad üles täiesti omapead kui just lapsed neid mänguasjadena ei väntsuta. Kutsikad liituvad täiskasvanud koertega niipea kui õpivad vabalt liikuma. Emaskoerale jäetakse tavaliselt 1-2 kutsikat, ülejäänud hävitatakse esimesel päeval. See on tingitud sellest, et lisasöödata noort emast kurnab pesakond tugevasti ning pealegi ei ole karja juurde liigseid koeri vaja. Laias laastus hävitatakse 80-90% sündinuist.