Üheks suuremaks koerakasvatajaid ohustavaks tragöödiaks on nn. “kasvanduse pimedus”. See tähendab, et kasvataja ei näe enda aretatud koerte puudusi, kuid märkab hästi teiste kasvanduste koerte vigu. On olemas veel üks, võib-olla isegi suurim puudus koerakasvatajate seas- nö. “tõu pimedus”. See juhtub, kui puudus ei ole tõusse mitte hiljuti ilmunud, vaid sellesse juba juurduda jõudnud, ringikohtunikud aga loevad seda täiesti lubatavaks kuna puudust mitte omavaid koeri on vähe. Lõpp- kokkuvõttes muutub puudus tõule omaseks. Nii juhtus näiteks põlveliigese nihestumisega.
Koerakasvataja ausus vigasid tunnistada ja neid avalikult arutada on väga oluline, kuid põhiline vastutus parimate koerte aretamise ees lasub vast siiski näituste kohtunikel. Kui nad ei aseta iialgi esimeseks tõsise puudusega koera, ei hakka tõenäoliselt koerakasvatajadki selliste koerte peale raha raiskama ega neid näitustel esitlema kuna mõistavad, et taoliste puudustega koeral ei ole näitusel mitte mingisugust võidulootust. Ent seni kuni lastakse võita haigetel koertel, inimloomust arvesse võttes, jätkatakse nii nende koerte eksponeerimist, kui ka nende kasutamist aretuses. Mõningatele ekspertidele meeldib oma aruandeis kirjutada, et antud koer või isegi kõik tema poolt vaadatud antud tõugu koerad on suurepäraselt terved, samas kui valdav enamus neist olid füüsiliselt kõike muud kui terved.
Tõule on see “karuteene”, kuid selline meelitav laad ei suuda petta tõsist koerakasvatajat, kes jälgib rangelt, et puudused tõusse ei pääseks, eriti niisugused, mis tervist rikuvad ja koera enda eksistentsi ohustavad, nagu katarakt, silmalau pöördumine, kanapimedus ja liigeste düsplaasiad.
Kahjuks on äärmiselt palju koerakasvatajaid, kes “ei näe” koera ning on seetõttu täiesti siiralt võimetud puudusi märkama, järelikult ka väärtusi. Inimene tõepoolest sünnib oskusega looma “näha”, sel juhul suudab ta ükskõik millisest tõust välja valida hea koera. Nõndasamuti sünnitakse (mitte aga ei saada) kohtunikuks, ehkki teadmised loomulikult kogunevad.
Kõige raskem on valida parimat koera suurest hulgast halbade ja keskmiste seast. Igas suhtes suurepärane isend ühe märgatava puudusega on parem keskpärasest koerast, kellel puuduvad nii väga head kui ka väga halvad omadused. Täiesti ilmselge, et kasutades selliste koerte järglasi edasises aretustöös on kergem vabaneda ühest puudusest kui üritada lisada tõusse üheaegselt palju häid omadusi.
Koer on alati olnud inimese parim sõber, jääb üle aga imestada, miks inimene talle samaga ei vasta. Statistika näitab, mil määral ta oma parimat sõpra reedab. 116-st ametlikult Briti koerakasvatajate klubi poolt tunnustatud tõust enam kui 40-l täheldatakse puusa düsplaasiat, 43-l põlveliigese nihestumist. Erinevat tõugu koerte hulgas esineb mitmeid tõsiseid vigu, mis on laialt levinud tänu inimese hooletusele ja teadmatusele.
Ehkki pärilikkuse tragöödiate põhjused on väga rohkearvulised ja tõsised, võib tõugudes, kus need puudused esinevad, leida koerasoo jätkamiseks alati küllaldaselt tugevaid ja terveid koeri. Ning mitte ainult koerakasvatajal ei tule täielikult teada pärilikke puudusi ja püüda neid tõust eemaldada, vaid ka kohtunik ringis kannab vastutust selle eest, et koerakasvatajad esitavad koeri, kes tõule au ei tee, olenemata, kes on nende omanik.
Kohtunik peab koeras nägema väärtusi, koerakasvataja- puudusi!
Enne aretamisega tegelema hakkamist peab iga koerakasvataja saama teadlikuks valitud tõus sagedamini esinevatest geneetilistest ja pärilikest puudustest. Tuleb rakendada kõik jõupingutused selleks, et aretada neist tõsistest haigustest vabu koeri ja saada ainult kõige täiuslikumat ja tervemat järelkasvu.
(Hillery Harmar; “Koerad ja nende aretamine”.)