Selle kirjutise loomise ajendiks on rohked küsimused inimestelt ning vajadus kaaskirja järele uutele kutsikaomanikele. Kuna antud märkmete sisu üldiselt ei muutu, pean mõistlikuks säilitada need ka  kenneli kodulehel.

Sarnaselt paljudele nö. vana kooli koerakasvatajaile, kes peavad koeri juba nõukogude ajast, on minulgi kogemusi üsnagi erinevatest toitmisviisidest. Kui möödunud sajandi 80- ja 90-ndatel oli selleks põhiliselt pudru keedetud lihaga, kohupiim ja munad ning harva toores liha, siis “raudse seina” langemisega murdsid meie ellu kiiresti sisse kuivtoidud oma üpriski pealetungiva reklaamiga “viiest edutegurist” jms. Nagu paljud muudki meile tundmatust läänest tulnud ja seetõttu võluvalt ahvatlevad asjad, võitsid kuivtoidudki kiiresti populaarsust terves endises Nõukogude Liidus. Nii tahaks uskuda, et mõned väga targad inimesed  murdsid öiti und trotsides oma pead selle nimel, et viimse molekulini välja arvestada, mida täpselt nii- või naasugune koer täpselt peab tarbima ning leiutasid lõppude lõpuks koeratoidu imevalemi. Nähes paljusid varem tundmatuid koertehaigusi, toidutalumatuse diagnoose, teooriaid eksklusiivsest söödagraanulite kujust, mis sobivad eranditult  vaid rotveileri/jorki/labradori jne hammastele, on skeptitsism taoliste toitude suhtes aja jooksul aina kasvanud. Massiliselt on tekkinud koeri, kes ei ole enam suutelised omastama muud sööta peale kuivtoidu. Otse meie silme all on toimunud ja toimumas eksperiment, milles liigile omane loomulik toitumine asendub kunstlikuga. Kõlagu pealegi mõneti suurejooneliselt kui ütlen, et koerakasvatajana tunnen vastutust oma kennelis aretatud koerte eest ja pean õigeks, et neil säiliks loomuliku toidu omastamise võime. Seepärast toidame koeri juba enam kui kümme aastat peamiselt  loomset päritolu toorainega. Täpselt samamoodi saavad ka kõik kutsikad alates esimesest lisasöötmisest ainult naturaalset toitu. Oma kutsikate uutelt omanikelt ei nõua ma sugugi sarnaseid toitmise põhimõtteid, sest eluviisid ja võimalused on kõigil erinevad. Kuivtoitu on kahtlemata äärmiselt mugav kasutada ja tõesti väga paljud koerad elavad selle toidu peal õnnelikult kogu oma  elu. Kuid kordan- juba mitmeid põlvkondi üles kasvatanud koerakasvatajana pean õigeks toitmist toore naturaalse toiduga. Ning mulle teeb rõõmu, kui ka uued koeraomanikud jätkaksid samas vaimus.

 

Olenemata toitmisviisist on kõige tähtsamaks reegliks, et koera ei tohi üle toita, eriti kutsikat. Kaasajal on märkimisväärne hulk terviseprobleeme põhjustatud mitte toidu vähesusest, vaid just sellega liialdamisest. Kõikidele aborigeenset päritolu koertele on geneetiliselt sisse kodeeritud aeglane kasvamine alalises toidunappuses. Kinkides koertele kogu oma „armastuse” liigse toidu kujul, võime kasvava kutsika veel nõrgad liigesed kergesti üle koormata, rikkuda ainevahetuse tasakaalu ning tekitada isegi käitumisprobleeme. Kui kutsikas sööb oma portsjoni ära isuga ning tundub pärast seda veel ehk pisut näljasenagi, kui tal on kergesti kombatavalt tunda roideid ja kui ta on huvitatud käskluse täitmise eest saadud maiusest- tähendab, et kutsikaga on kõik korras.

Minu juures kasvavad kutsikad söövad neljanda-viienda elukuuni kolm korda päevas. Edasi toidetakse neid nagu täiskasvanuidki- kahel korral. Täiskasvanud koerad  saaksid mõistagi hakkama ka ühekordse toitmisega, kuid meil on hommikune söötmine üsnagi sümboolne ja rohkem rituaalne akt. Kõik meie täisealised koerad nälgivad ühel päeval nädalas, välja arvatud külmadel talvepäevadel; toiduvaba päeva ei ole tiinetel (tiinuse viimasel kolmandikul) ja imetavatel emastel. Kutsikad alates kuuendast elukuust saavad „näljapäeval” ainult kas keefiri või hapusid marju hapukoorega (500 g blenderis peenestatud marju või 50 g hapendatud kapsast segatuna 50 g rasvase hapukoorega). Taolisest ebaharilikust dieedist saab lugeda siit.  Nii veider kui see ka ei tundu, on mul  isiklik positiivne kogemus üsna problemaatiliste esijalgadega kutsikast, kes antud dieedi abil imeliselt paranes. Nälgimine on koertele füsioloogiliselt täiesti omane- igapäevast külluslikku toidulauda ei ole looduses ju mitte ühelgi kiskjal. Nälgimine annab seedetraktile puhkust ning ühtlasi tuletab kasvandikele meelde, kelle käest lähtuvad kõik nende hüved. Liiga ennasttäis kutsika toidust ilmajätmine, tema ignoreerimine võib sageli aidata lahendada probleemi olukordades, kus  neljajalgne endast liiga palju arvama on hakanud.

Toidu kogus. Kuivtoidu puhul on ligikaudne kogus näidatud pakendil. Naturaalse toiduga söötes moodustab toidu päevane hulk täiskasvanud isenditel 1-3%, kutsikatel 5-7% kehakaalust. Täpseid arve on võimatu öelda. Ühe ja sama heas füüsilises vormis oleva koera toidu hulk varieerub olenedes nii vanusest, liikumisaktiivsusest kui aastaajast. Toidu kogus erinevate koerte puhul on veelgi erinevam. Sarnaselt inimesele võivad ühed neist mingist toidust kaalus juurde võtta- ja minu suureks kurvastuseks kipuvad nendeks olema just naissoost isendid, teised seevastu jäävad peaaegu sama kõhnaks ükskõik kui palju nad omale ka sisse ahmivad. Teiste tõugudega võrreldes vajavad kesk-aasia lambakoerad tihti märgatavalt vähem toitu, iseäranis isendid, kes päritolult ja kehatüübilt on lähedased aborigeensetele koertele.

Nüüd konkreetselt sellest, mida söövad meie koerad ja kutsikad. Suure huviga loen materjale, mis puudutavad koertele füsioloogiliselt omast toitumist. Just sarnase info mõjul püüan viimasel ajal tihemini lisada koerte söödaratsiooni köögi- ja puuvilju (blenderis peenestatult ja mõnikord ka fermenteeritult*), kuid absoluutse enamuse nende ratsioonist moodustavad ikkagi lihasaadused. Täiskasvanud koertel moodustab mitte vähem kui poole toidu kogusest veise magu, hingetoru koos lihastega, veise süda. Ülejäänud pool toidust: veise mokad, ninad, kõrvad, neerud, udar, maks, põrn (kahel viimasel on küll kasulik koostis, kuid  võivad mõjuda lahtistavalt ning seega antakse väheses koguses), kanade kered, forelli ja lõhe lõiked ja pead. Lisaks forellile ja lõhele sobivad koertele hästi ka heeringas ja skumbria, muidugi toorelt. Kala on toiteväärtuselt võrdne lihaga. Peaaegu kõik subproduktid peale südame on lihast väiksema toiteväärtusega, kuid sisaldavad olulisi vitamiine ja mikroelemente. Subproduktide puhul ma mingeid kindlaid proportsioone ei jälgi- oleneb sellest, mida parasjagu on. Lisaks veiselihale sobib koertele anda ka lamba- ja kitseliha. Sealiha varem ei soovitatud, viimasel ajal küll. Siiski peaks jälgima, et liha oleks veterinaarselt kontrollitud. Sama kehtib ka jahimeeste poolt pakutava metsloomade liha kohta.

Hommikul saavad meie koerad tavaliselt keefiri, kuhu on sageli peale raputatud kliisid, kama, täisterajahu või jahvatatud linaseemneid, mõnikord lisame mune (toorelt või keedetult). Ka enda toidulaualt üle jäänud puder või leib läheb koertele. Vaatamata kaasaegsete teooriate jahedale suhtumisele süsivesikutesse koerte ratsioonis külmal ajal, keedan sageli (1-3 korda nädalas) putru- harilikult on selles tatar, riis, kaerahelbed, hirss (ained üksinda või seguna), lisan köögivilju ja loomset rasva. Söödan soojalt, ühe toidukorra asemel. Lihapuljongeid tänapäeva koerte dietoloogia ei soovita ja eraldi neid ma ei keeda. Kuid kui köögis on omale liha keetmisest puljongit järele jäänud, lisan sellesse kaerahelbeid või keedan puljongis tatart- tavaliselt süüakse seda meelsasti ja mõõdukas koguses kahju sellest ei sünni. Omaenda toidulaualt ei kõlba koertele kindlasti praetud või suitsutatud liha, maiustused, keedetud kondid, teravate lisandite ja vürtsidega toidud. Keedetud liha ei ole küll kahjulik aga mingit kasu tast koerale samuti ei ole. Seevastu harva antud väheldane tükikene soolast seapekki ja pool rasvast, kergelt soolatud heeringat tulevad kasuks.

Täiskasvanud koertega võrreldes saavad kutsikad tunduvalt rohkem punast liha, mune (tihti koos puruks vajutatud koortega), peaaegu igapäevaselt kohupiima. Paljud kutsikad närivad meelsasti tükeldatud õuna, porgandit või kõrvitsat; vitamiine ja toiteaineid nõnda tõenäoliselt küll ei omastata, kuid soolestikku lisandub ballastaineid ja kutsikale jagub lihtsalt tegevust.

Kui ei ole otsest vajadust, siis eraldi vitamiine ja toitelisandeid- nii täisealistele kui kutsikatele- ma ei anna. Ülimalt  süstin kõige pimedamal talveajal 1-2 korda kuus profülaktilise doosi ADE-vitamiini. Kaltsiumi allikateks on igapäevaselt antavad kanakered, punase kala lõiked ja luustikud. Suurepäraselt sobivad ka veiste sabad ja jalad. Võib anda ka sigade omi, kuid tasub arvestada, et need on tunduvalt rasvasemad, tekitades osadel koertel kõhulahtisust. Aeg-ajalt saavad kõik suuri konte. Paljud koerad tõttavad konti kätte saades kohe seda matma. Kui see ei ole just koertevahelise konflikti põhjuseks või veelgi tähtsam- konflikti põhjuseks inimpere liikmega, ei maksa taolist käitumist takistada. Koertele meeldib pisut mädanenud liha ning nad ka omastavad seda suurepäraselt. Kui liha ei ole enam kõige värskem, võib sellegi vabalt koertele anda, mitte mingisugust kahju ei sünni. Kindlasti aga tuleb jälgida, et jahimeestelt või mitteametlikult lihunikult saadud loomade siseorganeis ei oleks parasiite.

Nii rohkesõnaline kui eelpoolne tekst ka ei tundu, siis tegelikkuses on kõik üsnagi lihtne- koerad söövad põhiliselt seda, mida nad pikkade aastasadade jooksul ikka söönud on- tapajäätmeid.

* köögiviljade fermenteerimine- peale blenderis peenestamist segatakse saadud mass keefiri või naturaalse jogurtiga ning jäetakse 12-24 tunniks sooja kohta seisma. Asja mõte on muuta köögiviljad kergemini omastatavaks. Korraga piisavalt suure koguse valmistades võib jagada portsudeks ja säilitada sügavkülmas.